„Oh jumal! Ma võiksin sulguda pähklikoorde ja lugeda end mõõtmatu ruumi kuningaks, kui mul ainult ei oleks halbu unenägusid.“ William Shakespeare, “Hamlet” Aina rohkem inimesi elab üksinda. Osa neist on jäänud üksi elu keerdkäikudes, osa leidnud, et üksiolemine on nende jaoks kõige sobilikum eluvorm. Mida see tähendab? Ressursside üleküllust, võõrandumise ajastut, üksilduse epideemiat? Lavastuse loojad on intervjueerinud inimesi, kes elavad, töötavad, rändavad üksinda. Kas nad näevad seejuures ka halbu unenägusid ja mida nende tõrjumiseks ette võtavad? Ja kes see inimene siis lõppude lõpuks on, üksiklane või karjaloom?